Raul Potisepp: Eesti alahindab oluliselt elektrifitseerimise tulevikku

Ei ole palju öeldud, et Eesti koos kogu ülejäänud Euroopaga on energeetilises mõttes teelahkmel. Väljumine fossiilsetest energiaallikatest tähendab taastuvelektri osakaalu kiiret kasvu ning pigem tuleb üha juurde neid valdkondi, kus varasem sisepõlemismootor või ahi asendatakse elektrilise alternatiiviga.

Seda kummastavam on lugeda riikliku energia- ja kliimakava (REKK 2030) uut plaani, mis näeb aastaks 2030 ette elektrienergia tarbimise langust. Kui praegu on Eesti aastane elektritarbimine umbes 9,8 teravatt-tundi, siis aastaks 2030 prognoositakse REKK-is 9,4 teravatt-tunni jagu elektritarbimist aastas.

Tööstuse asjatundjad ja turusuundumused näitavad, et tulevik erineb oluliselt riiklikest plaanidest. Kui kümnendi lõpuks on tõenäoliselt oluliselt kasvanud taastuvelektri osakaal, sealhulgas on positiivse stsenaariumi korral tööle pandud esimene avamere tuulepark, siis oleks heitevabade tehnoloogiate suurem kasutamine ning seeläbi suurem elektrienergia tarbimine üpriski loogiline järeldus.

Argumendid, nagu ei oleks meil meretuuleparkides toodetava elektriga midagi teha ja see voolaks kõik ainult teistesse riikidesse, ei päde. Kui tahame täielikult minna üle taastuvelektrile, siis me peame arvestama ka suureneva tarbimisvajadusega.

Näiteks võib üha kasvava tõenäosusega eeldada, et 2030. aastal sõidab Eesti teedel umbes 100 000 elektriautot, mis samuti kõik taastuvelektri tarbimisele loodavad. Kuigi selline kasv tähendab keskkonnasäästlikumat ja jätkusuutlikumat transpordiviisi, tekitab see ka kriitilisi küsimusi meie valmisoleku kohta, eriti elektritarbimise prognooside osas.

Selliseid arve on lihtne pidada liiga optimistlikuks või futuristlikuks, kuid ülemaailmsed suundumused elektriautode kasutuselevõtus koos Eesti enda kiire tehnoloogilise kohandumise kogemusega viitavad vastupidisele. Kui me oleme olnud liidrid digitaalsete revolutsioonide vallas, siis ei tohiks olla raske uskuda, et meie elanikkond võtab kiiresti üle ka elektrisõidukid, kui nende hind juba lähiajal hakkab seniste sisepõlemismootoriga autodega võrdlust kannatama.

Kuid kas meie elektritarbimise prognoosid hoiavad sellega sarnast sammu? Praegused hinnangud ei arvesta piisavalt elektriautode eksponentsiaalset kasvu. Iga ühendatud elektritoitega suurenevad nõudmised meie elektrivõrgule ja need võivad ettenägematult põhjustada sellele märkimisväärset koormust. See probleem ulatub oluliselt kaugemale sellest, et tagada elektriautodele piisavalt laadimisjaamu. See seab kahtluse alla meie võrgu võimekuse.

Ei maksa unustada, et elektrisõidukid on vaid üks osa puslest. Ka soojusmajanduses hakkavad senisest palju suuremat rolli mängima nii kaug- kui ka lokaalses küttes taastuvelektrit tarbivad soojuspumbad. Rääkimata uutest võimalikest tööstusinvesteeringutest, mida me väga loodame, et Eestisse lähemal kümnendil lisandub.

Elektriprognooside alahindamine ei ole ainult paberil olev number. Sellel on käegakatsutavad tagajärjed. See võib tähendada võimalikke elektrikatkestusi suure nõudluse ajal, meie infrastruktuuri kiiremat lagunemist ja isegi elektrihinna tõusu tarbijate jaoks. Lisaks sellele võib vajaliku elektrienergia pakkumise mahajäämus aeglustada meie elektrienergia kasutuselevõtu määra, õõnestades Eesti jätkusuutlikkuse eesmärke.

Kõik ei ole siiski niivõrd sünge. Eesti on alati näidanud üles muutustega kohanemise agiilsust. Nüüd on vaja meie energiastrateegiate ümberhindamist ja võib-olla ka ümberkalibreerimist.

Kiired sammud, mis võtavad arvesse elektriautode kasvavat populaarsust, koos investeeringutega võrgu uuendamisse ja suurel hulgal taastuvelektrit andvate meretuuleparkide arenduste soodustamist, võivad meid tulevikuks ette valmistada ning aidata ka transpordisektoris teha edukas üleminek heitevabale taastuvenergiale.